So long...

This is my last post here.

It has been nice to have a blog, but I have realized that it changes my life one way I cannot let it be changed - as brief as my experience is. My friends have found some insights into me that I would have liked to avoid, I have published too private material... This has been an interesting experiment with my life, but I see that it has to end now, before it gets too bad. So here it is, I am ending this blog. I am sorry.

Kidding! That much of it is true, that I will not post here anymore. But you should just update your links/bookmarks/feeds to http://blog.liriel.pri.ee/. I like the idea that all of my web is in one spot - thanks to Duke Lupus for recommending Wordpress, an installable blog engine. Though there might be some unconfigured links, some not-so-good-looking places, but I will not do anything more with it today so let it be known now before anyone posts any more comments here.

Parim vannikogemus - eales

***Aitäh kõigile, kes osalesid selles kingituses, millest allpool juttu tuleb!***
**Ettevaatust! Mõelge enne kui mingit kommentaari lisate/mulle edastate, karm koristus tuleb nende hulgas!**

Käisin just vannis - ja nagu pealkiri ütleb - oli see minu parim vannikogemus üldse ja ma tahan seda teiega jagada. Aga selleks, et jõuda selleni, kui mõnus oli vann, tuleb alustada tänasest päevast või kolmapäeva õhtust. Või veelgi varasemast...

 

Sellel talvel sai ette võetud vannitoa kordategemine - enne oli seal pisike dušinurk ja nüüd sai sinna vann - mullivann - surutud. Mahtus! Mullivann on üks fantastiline leiutis - kuigi mu poeg vastu ootusi mullitamist ei tahagi. Väga lõõgastav ja mõnus. Olen loomulikult selles vannis ennegi käinud, selles suhtes ei olnud tänane üldse eriline, teadsin täitsa hästi kõiki oma vanni võimalusi (polegi nii palju tegelikult) ja ka puudusi (õnneks pole neid ka palju). Seega ses suhtes oli see väga ootuspärane vanniskäik.

 

Eriliseks tegi selle tänase vanniskäigu hoopis muu. Esiteks tulin trennist. Eile sai ratas maalt ära toodud ja tänasest ei ole mul enam ühistranspordi kaart kehtiv niiet tegin kõik oma sõidud (tööle, koju, kodust poodi ja trenni ja lõpuks ka trennist koju) sellel. Juba see oli väsitav, iga sõit omaette oleks mu selja kergelt märjaks tõmmanud - pool sellest teadagi adrenaliini- ja hirmuhigi vastavalt Tallinna suurepärasele liiklusele - aga lisaks käisin ka trennis.

 

Täna sain ma nimelt üle tüki aja käidud Reval Spordis, oma lemmiktreeneri lemmiktrennis (vastavalt siis Fjodor ja BodyCombat). Alustades algusest on Reval Sport jäänud minu klubiks eelkõige oma asukoha ja hinna tõttu - minul, ühistransporsdiga sõitval üksikul inimesel on kõige mõistlikum käia ju kohas, mis on keset linna ja odav. Aga seal on ka päris palju häid trenne. Hüpates esialgu treenerist üle - BodyCombatis käisin ma üks talv kaks korda nädalas ja see on trenn, mis tõesti võtab esimestest hetkedest higiseks ja hoiab pulsi tipus kuni lõpuni. Hea kui lõpuni üldse vastu pead! Kui ma peale haigust käisin, siis pidin poole pealt ära minema, sest pea hakkas ringi käima... Rääkimata sellest, et selle rütmika muusika taustal on hea oma viha ja frustratsiooni hea välja elada. Ja lüüa, lüüa, lüüa - ise tead, keda sinna ette kujutad. Ja see energilisus - nüüd jõuame treeneri juurde - noor mees kargab seal ees, ergutab, vilistab - ja teda vaadates nakatud ise ka sellesse ja ei märkagi, et lihased juba ei jaksa, hingamine on juba väga hingeldamise moodi ja vaevu suudad kombinatsiooni jälgida. Kokkuvõttes - trenn on korralik ja mõnus (kuigi võrreldes aastatetaguse ajaga oli tempo ühtlasem, pausid väiksemad - ei jõudnud juuagi - ja juhendamine vähesem, aga õnneks ei vajanud ma seda ka niivõrd - need siis tänase trenni miinused).

 

Ja meelega ei läinud ma sealsamas duši alla, võibolla ka sauna. Vahetasin kiiruga riided, istusin veel kergelt higiselt ratta selga ja tajudes iga oma jalalihast, paarist kondist tagumikus rääkimata, ja tulin koju nii ruttu kui vähegi võimalik. Kodus oli esimene asi panna vanni vesi jooksma ja...

 

Nüüd hüppan ma kolmapäeva, 30. aprilli, õhtusse. Mul käisid külas töökaaslased ja endised töökaaslased (oh, keda ma petan, keegi muu ju seda siin kunagi ei loegi - niiet teate kõik niigi, mis siis toimus) osaliselt selle puhul, et ma vannitoa korda tegin. Ja kuigi ma ise ei osanud arvatagi, et keegi võiks mõeldagi sellele, et midagi muud kui oma jook kaasa võtta, pidid nad loomulikult mulle ikkagi kingituse tegema. Tõesti poleks pidanud. Aga nad tegid ja ma ei saa muudmoodi kui olen selle üle rõõmus, sest see oli täiesti ideaalne kingitus, just nii nagu ma ikka tahan teha - asi, mis iseenesest huvitab, aga mille ostmise peale ise ei tuleks kunagi. Kingiti mulle terve posu käsitsi tehtud kosmeetikatooteid firmalt Lush, eelkõige vannis kasutamiseks. Ma küll ostsin ühe esimese asjana vannivahu kui ma oma vannitoa kasutamiseks kätte sain, aga mitte midagi nii erilist nagu selles karbis oli. Seal oli eri lõhnadega, eri nimetustega, eri värvidega, eri kasutusaladega...

 

Niisiis vesi jooksis vanni ja mina võtsin selle karbi ette ja vaatasin üle selles olevad vannis kasutamiseks mõeldud asjad. Kuidas kasutada vannipommi? Või vannisula? Kas kõik läheb sisse või ainult tükike? Igatahes valisin esialgu tüki nimetusega vannisula ja viskasin ta tervenisti vette - ei hakanud tükeldama. Ei tea, võibolla oleks pidanud, aga tükeldamata oli igatahes mõnus. Ta hakaks tõesti sulama - nagu või. Temas olid ka mingid õied, mis ka lõhnasid kui näpu vahele võtta.

 

Selleks hetkeks olin ma siis higine, väsinud ja ei suutnud oodata, millal ma lõpuks ometi pikali saan. Aga teha oli veel üks oluline asi - muusika. Vahel on juba täiesti võimatu on valida, millist neist stiilidest ja millist ühe stiili sees kuulata tahad. Eriti kui oled, nagu ma olin, higine, väsinud ja ei suuda oodata, et juba pikali saaks. Lisaks oli mul just hiljuti - viitan ikka sellelesamale kolmapäeva õhtule - olnud kummaline kogemus, kuidas minu muusikavalikut peeti esiteks masendavaks ja teiseks uniseks (eri esitajaid), lisaks naerdi ühe minu ammuse lemmiku üle, kelle nime kohe ekstra ei nimeta praegu siin. Absoluutselt kummaline, kuidas erinevad inimesed tajuvad sama muusikat nii erinevalt. Oli ennegi arvatud, et ma kuulan masendavat muusikat, aga sellesse olin pigem irooniliselt suhtunud, aga nüüd... Ok, ma läksin teemast kõrvale. Tegelikult olin ma ju nüüd üksi ja ei hoolinud üldse, mida keegi teine võiks sellest muusikavalikust arvata, mis ma iganes otsustan valida. Aga pidin seda mainima, sest see oli selline väike ärritus mul eelnevalt sees ja seega näris mind ka kahtlus, et milline see minu muusika siis on, mis mul siin üldse on. Niiet tegin seda, mida ma pole ammu teinud - panin kõik oma kõvakettal oleva muusika playlisti ja need suvalises järjekorras mängima. See oli ka kõige kiirem valik, väsinud ja kiirustav nagu ma olin.

 

Ja siis, lõpuks! Panin endale veel valmis mõned vannis pesemiseks mõeldud asjad ja läksin sisse. Vesi nägi küll välja kahtlane - piimjas ja üksikud taimetükid sees hõljumas - aga ta oli pehmem kui ma ühtki vett olen kunagi kogenud. Selles vees niisamagi olemine oli nauding omaette. Aga loomulikult panin ma kohe ka mullid tööle. Valutavatele lihastele ei ole midagi mõnusamat kui üks soe massaaž ja kuna mul massööri, isegi algajat, käepärast võtta ei ole siis on mullivann mullitamas parim variant. Keerad ennast tagurpidi vanni ja lükkad seljamassaaži käima ja lased jalataldadel mõnuleda. Või suunad surve küljelüüžidesse ja kogu ülejäänud keha lihased ja liigesed, kuklast varvasteni, on korraga masseerimisel. Liigutad ennast, liigutad lüüže, sätid neid erinevasse suunda laskma - niiet lõpuks on kogu keha mõnusalt läbi hõõrutud. Ja see ei ole terav hõõrumine loomulikult, ikka pehmeim, mida üldse on võimalik saavutada - eriti kui vannis on selline õline vesi nagu selle vannisulaga tekkis.

 

Ja vaht, mis selle vannisulaga tekkis, oli kogemus omaette. Kirjutasin juba, et esimese asjana peale vannitoa vastuvõtmist ehitajalt (sest ega ma loomulikult seda ise ei teinud) ostsin ka vannivahu. Vannivahtudel kipub olema uhkustavalt peale kirjutatud, et nendest tekkiv vaht on eriti tugev ja püsiv. Nii ka too vannivaht, mille ma ostsin. Mu poeg ehitab sellest losse, sätib seda habemeks ja mütsiks ja mis iganes riietus- ja muiduesemeteks ja naudib igati seda sellisena nagu ta on. Aga minule see vannivaht ei meeldi. Ta on kõva ja külm ja ta ei anna suurt midagi vanniskäimisele juurde. Aga see vannivaht, mis sellest vannisulast tekkis, oli pehme ja mõnus. Nii mõnus, et määrisin seda igale poole. Nii mõnus, et lasin oma mullitajatel korralikult ja korduvalt töötada, et seda veel ja veel saada. See oli pehmem kui ükski kreem, pehmem kui ükski vaht, mida ma siiani kogenud olen. Jah, O., isegi pehmem kui vahukoor.

 

Ja kogu selle aja - korduva vahutekitamise ja siis jälle sellest lahtisaamise, mullitamise ja niisama vedelemise nautimise aja - tulid ainult mõnusad lood taustaks, nii väga kui ma ka kartsin mõnda ebameeldivat üllatust, mis sunniks mind kaaluma, kumb rikub mu vannikogemust rohkem - kas vannist väljaminek ja pala vahetus või selle loo lõpuni kuulamine. Tuli lugusid, mida ma ei mäletanudki, et mul on. Jazzist klassikani ja tagasi metallini välja. Vahepeal sattus isegi üks jõululaul, millele ma kõvasti ja ilmselt valesti kaasa laulsin. Ma mõtlesin küll vahepeal, mis lugusid kõik võiks juhtuda - aga nad ei juhtunud ja ma olin seal vannis üliõnnelik. Juba sel ajal ma mängisin mõttega, et ma kirjutan sellest kogemusest - mis tegelikult on täiesti tähtsusetu igapäevarõõm, aga sobib seega ka ideaalselt minu "nothing important" sildi alla - siia blogisse, ja mitte lühikese jutu. See mõte tegi juba iseenesest tegi mind seal õnnelikumaks. Oleks mul läpakas, mida saaks võtta vanni kaasa, siis ma oleks võtnudki ja hoolimata sellest, et vannituppa wifi ei ulatu (nagu MDW nii eredalt kolmapäeval demonstreeris), selle posti sealsamas vannis valmis kirjutanud. Oleks ilmselt tulnud detailsem ja tõesem, sest see kogemus, mida ma praegu üles kirjutan, oli tol ajal veel reaalsus ega tahtnud uute kogemuste sisse ära kaduda. Oojaa, praegu tekivad juba uued kogemused...

 

Niisiis, mõnulesin, kogu oma naha ja karvadega. Aga vannis tehakse muud ka peale mõnulemise, vähemalt vanasti mõeldi ta selleks välja - tänapäeva inimesed armastavad miskipärast dušši all käimist rohkem. Aga loomulikult pestakse. Ja ma olin enne ka käepärast võtnud mõned asjad sealtsamast karbist, milles see suurepärane vannisula oli. Esiteks oli keha koorija. Küll mõeldud dušši all kasutamiseks, aga vannis saab ju ka. Võtsin lahti - ta oli süsimust. Hirmutas. Aga sellest hoolimata hõõrusin sellega oma jalgu - ja nad muutusid siniseks. Nähtavasti oli tegemist mustikatest või millestki taolisest tehtud koorijaga, seemned veel koorimiseks sees. Samas oli ka see mõnusalt pehme, mida ma tol hetkel tema plussiks pidasin (kuigi ma vahel tahan just, et kooria oleks piisavalt kare), kuid kahjuks sulas ta mu käes liiga kiiresti - kohe kahju hakkas, et ta seega nii kiiresti otsa saab. Hõõrusin sellega ka oma ülejäänud keha - ka nägu. Ilmselt nägin ma tol hetkel päris naljakas välja, aga õnneks või kahjuks ei paista peeglist vaatama kui oled vannis ja seega saan ma ainult arvata. Kusjuures vannituba plaanides ma isegi kaalusin lae tegemist peegeldavast materjalist, et mingi aimdus oleks pidevalt olemas ka vannis käies, aga kartsin, et konservatiivsemad inimesed, kes võivad ka tahta seal käia näiteks sellel ettekäändel, et nad on mu lähimad sugulased, võiksid sellele halvasti vaadata. Nii palju hoolin ma nende arvamusest näete!

 

Oma juustesse ma aga seekord veel ei julenud midagi uut määrida - eelkõige sel põhjusel, et ma ei kujutanud ette, kuidas kasutada šampooni või palsamit, mis on kõva. Aga ma uurin välja ja siis katsetan. Igatahes sain nende praktiliste asjadega ka ühelepoole ja muidugi nägi vann kohutav välja peale vee väljalaskmist, ta polegi kunagi nii jube välja näinud. Aga huvitaval kombel oli ainult välimus see, mis oli hirmutav, sest reaalselt sai kerge pesuvahendiga pritsimise ja kergelt švammiga ületõmbamise tulemusel ta kiiresti jälle puhtaks. See on lohutuseks neile, kes kardavad oma vanni pärast selliste vahendite kasutamisel - midagi hullu pole, vähemalt nende konkreetsete asjadega.

 

Aga tegelikult nüüd alles jõuan ma ka selle pointini, mida kõik meesterahvad on oodanud. Loputasin ära ja see oli täiesti ime kui mõnusalt pehme mu nahk oli. Igaltpoolt. Ka kohtadest, mis üldiselt on õrnad ja tundlikud ja ei armasta isegi kerget puudutust. Nüüd oli terve keha tõesti nagu reklaamlause selle vana ja vale vannivahu peal - skin soft enough to eat. Ja huuled! Koorisin ju ka oma nägu ja ilmselt siis ka huuli. Ja nii tundlikud, nii mõnusad ei ole nad kunagi olnud. Tol hetkel oli - tegelikult siiani on - kahju, et mul ei ole kedagi, keda suudelda. Kui ma muidu naudin suudlemist väga, siis mida ma teeksin veel selliste huultega - nendega suudeldes võiks suisa teatud kõrghetke saavutada... Mmm, siit jätkan ma ainult oma ettekujutustes ;)

 

* Avastasin, et mul eesti keeles ei olegi enam kuigi kerge kirjutada niiet vahelduseks ka emakeeles.

** Pildid on minu vannitoa seintel olevatest minu sodimistest. Üks neist mulle isegi meeldib, võite arvata, milline. Asukoha järgi ei saa te seda küll arvata ainult, sest see sai täiesti suvaliselt pandud. Ja meelega ei üritanud neid otse pildistada, sest täiesti ei saa nagunii.

*** I hope all you guys got it - especially you - but I don't know if you ever read it...

INFJ

Being alone at work can be frustrating after a party spent being silent. And so I went and confirmed the type of person I am. Yet again. True, true, true! These are the things I feel constantly. Could I ever change?

The agreeable nature and quiet personality of INFJs makes them particularly vulnerable to hurt feelings. Distress within close relationships can shatter the INFJ. Like all NFs under stress, INFJs feel fragmented and lost — as if they are acting out a part rather than simply being themselves. This disassociation can be related to physical symptoms for the INFJ, whether real or imagined. Feeling split off from their physical natures, INFJs may become virtually immobilized by repressed feelings.

Although INFJs may feel like remaining still and stationary until the chaos and confusion of a stressful situation dissipates, it would be best for them to actively sort out their needs from others. Being excessively cooperative and agreeable, the INFJ has a tendency to adopt values and beliefs of others as their own. When external conflicts grow, so does the INFJ's sense of personal disharmony. Disassociating themselves from others takes a great deal of effort for the INFJ.

Careers

This lists represent careers and jobs people of your type tend to enjoy doing. The job requirements are similar to the personality tendencies of your personality type. It is important to remember that this is not a list of all the jobs possible. And it is very important to remember that people can, and frequently do, fill jobs that are dissimilar to their personality... this happens all the time...and sometimes works out quite well.

career counselor
psychologist
educational consultant
special education teacher
librarian
artist
playwright
novelist/poet
editor/art director
information-graphics...designer
HRM manager
merchandise planner
environmental lawyer
marketer
job analyst
mental health counselor
dietitian/nutritionist
research
educational consultant
architects
interpreter/translator

Discover your personality type