-------
Hiljuti kuulsin ühte oma tuttavat kurtmas, et peale kooli lõpetamist ei ole tal tahtmist enam midagi teha - ja mingil imelikul põhjusel sattusin seda kuulma tema suust kahel korral. See jäi mind piinama, et mina ei ole oma vastavat kogemust - ja seda vähest, mida ma sellest õppisin - jaganud ei tema ega kellegi teisega. Samas ma tean, et sama mure tabab paljusid koolilõpetajaid - ja seega püüan oma vea parandada. Ehk leiab mõni siit lohutust või lausa arusaamise, kuidas sellest kuidagi paremini välja tulla.
Niisiis, et rääkida kõigest nagu oli, pean ma alustama aastast 2001, kus mul oli kooli lõpetamiseni ainult loetud kuud. See oli vältimatu lõpp, ma isegi ei pingutanud selle saavutamiseks märkimisväärselt (see on mõne teise artikli teema, miks, aga mul on seda öeldes häbi), aga vaikselt tõstis mu sees pead rahutus (mis on just selle artikli kirjutamise põhjus), millele ma ei osanud isegi nime anda. Kui ma oleksin rohkem pingutanud, siis oleks ehk kool kogu mu tähelepanu haaranud ja ma ei oleks muutusi endas tähelegi pannud, see kõik oleks tulnud korraga, väljakujunenuna ja võimsana, ning ma oleks olnud korraga fakti ees... Aga ma ei olnud.
Las ma kirjutan parem, mida ma kogesin. Minus oli kasvav ärevus, teadmatus tuleviku ees. Järsku ei teadnud ma enam, mis minust edasi saab. Järsku oli mõõdetavas tulevikus aeg, millest alates ma pidin olema ühest küljest nagu ootamatult vaba - kõigi sellega kaasnevate võimalustega -, aga teisalt pidin hakkama järsku enda eest rohkem vastutama (olin küll elanud küllalt kaua oma vanematest ja nende rahakotist sõltumatult, kuid see märgiline tähendus oli sellegipoolest selgelt tajutav). Pidin saama täiskasvanuks, pidin alustama ise oma tuleviku vormimist. Kool ei teinud seda enam minu eest. See oli ikka küllaltki hirmutav mõte...
Ma ei teadvustanud küll tollal eriti selgelt oma ärevust ega selle põhjuseid nii selgelt ja ma ei oska loomulikult ka seda öelda, mil määral minu kogemused teiste omadega sarnanevad. Tean rääkida ainult endast.
Kuna ma seda kõike endale ei teadvustanud, haaras minu salapärane bioloogia ohjad enda kätte. Hoolimata kõigist asjaoludest - suhe oli lagunemisjärgus ja kumbki ei tahtnud teadlikul tasandil pere soetada - leidis see võimaluse mind rasedaks teha. Siinkohal pean kinnitama, et ma ei kahetse sugugi lapsesaamist, see on imeline kogemus ja ma olen õnnelik, et see toimus. Selle asja juures ei meeldi mulle ainult see, et see ei olnud minu teadlik valik. Niisiis, kõik teie, naised, kes te olete kooli lõpetamisele kahtlaselt lähedasel ajal rasestunud, mõelge järele, millest see ikkagi tuli. Kas see oli tegelikult õige valik ja mida see teile andis...
Minule andis lapsesaamine elule uue eesmärgi ja graafiku. Ma teadsin, et ma pean oma lapse parimal võimalikul moel üles kasvatama, mul oli ettekujutus tema umbmäärasest arengukiirusest (või õigemini ma sain selle kergesti vastavast kirjandusest välja selgitada) - ma teadsin, mida tulevik toob, ma sain enamuses osas kopeerida kõiki olemasolevaid emasid ja lasta liugu elu toodud lainel. Kui seda poleks olnud, oleksin ma pidanud plaani ise välja mõtlema, ise hakkama oma elu kujundama.
Kuigi mõnes mõttes on lapsesaamine iseenesest täiskasvanukssaamine, lükkas see mõnes teises mõttes mu täiskasvanukssaamist edasi. See oli vale selles mõttes, et ma ei otsustanud, et mina tahan praegu saada lapse ja ta üles kasvatada. See lükkas eneseleidmise lapse pesastlendamiseni edasi.
Või oleks lükanud, kui ma poleks ühel hetkel ohje enda kätte võtnud. Ehk siis järgneb see, mida ma arvan, et koolilõpetajad peaksid tegema, et sellest passiivsusest ja hoolimatusest üle saada: Nad peaksid järgi mõtlema just sel ajal, mida nad ikkagi oma elult tahavad. Ja siis välja mõtlema/kirja panema, mida selleks vaja teha on. Kui nad seda tõesti tahavad, siis sütitab see neid nii, et nad teevadki seda. Kui see neid ei sütita, siis tasub uuesti mõelda - kas see on ikka see, mida ma tahan?
Nüüd veel konkreetsemaks - kuidas oleks minu arvates lihtsam jõuda nii tähtsa küsimuse lahendamiseni.
- Kujuta ennast ette 70-aastasena. Mis elu sa elad? Mis mälestused sul kõige meeldivamad on, mida sa hea meelega meenutad? Mis jääb sinust peale surma järgi? Mõtle julgelt suisa naljakate detailideni välja, lase oma fantaasial lennata!
- Kujuta end elamas kellegi teisena. Kujuta ette just oma igapäevaelu mitte neid kõige tähelepanuväärsemaid ja glamuursemaid hetki. Mis mured ja rõõmud selles elus on? Millega sa tegeled? Kas see meeldib sulle, sinuna?
- Tuleta meelde oma lapsepõlveunistusi. Milliseid neist sa endiselt tahaksid täita?
Loomulikult tunned mõningast kõhklust, kipud tegutsemist edasi lükkama. Siis mõtle uuesti ja uuesti detailid läbi - kas see sütitab? Kui mitte, alusta julgelt otsast. Sul on aega päris palju kordi otsast alustada. Kui aga sütitab, siis tee kohe esimene samm, pane pall veerema. Pikimgi teekond algab esimesest sammust ja kui see on juba alanud, ei olegi enam nii raske jätkata.
Lõpuks ka minu eluloo jätk neile, kes sellest mingil põhjusel huvitatud on. Jõudsin nende teemade läbimõtlemiseni paar aastat peale oma lapse sündi. Ma tunnen, et mu elul on mõte, ma olen oma elu peremees (perenaine?), ma olen teel saavutamas seda, mida mu elu anda võib - ja kõige selle juures olen ma õnnelik.
